Lihtsalt täiesti arulage, kuidas saab üks öö niimoodi käest kaduda.. nii kiiresti.
Õhtut sisustad televiisori ja arvutiga, kuid aeg voolab ikkagi käest.
Hommiku saabudes, avastad end õues pinglit. Kuhu tavaliselt maanduvad emad, kes enda pisikesi jälgivad. Vahel harva ka parmud õhtuti õlle kulistamas. Sa lihtsalt istud ja räägid juttu. Neil hetkil tunnedki, et kõik on liiga võlts. Kõik on nii võltsid, vastikud.. tekib tõsiselt vastikus inimeste vastu..jälestus. Ei teagi, kas üldse usaldada enam kedagi, kõik on liigagi võlts juba. Tehakse ainult head nägu, kui sind on kellegil vaja.. aga seljataga.. See on samahea, kui etendus on läbi, näitlejad kogunevad lava taha, kisuvad maskid peast... et näidata oma tõelist palet. Nii on ka " sõpruses " mis ei ole tegelikult ju sõprus. Ninaall ollakse kõige armsam, toredam, nunnum ja parim... aga seljataga.. toimub täielik muutus.
Minus on hetkel nii palju tundeid, mida ei oska kuidagi tunda. Ei oska enam seisukohta võtta,rääkimata siis istekohast - eksole.

Tean, et pean olema tänulik just nendele inimestele, kes on suutnud jääda iseendaks. Kes ongi mõrd.. on seda algusest peale olnud ja tahabki olla, las ta siis olla. Aga peamine on siiski see, et ta on koguaeg Tema Ise.
Kurat võtku ma ütlen.. aga ma tean, keda usaldan..
Aitäh SULLE, kes sa oled mind nende kolme aastaga õpetanud inimesi hindama, valima oma sõnu.. kellele mida sa räägid. Kordades kümme või isegi rohkem olen astunud ma ämbrisse.. kuid sa oled olnud mõistev ja mind jälle päästnud.

Tean, et on ka olemas neid inimesi, kes ei pea vajalikus olla keegi teine. Ta on tema ise ja võimalik, et ta jääbki selleks.. alati. Kuid kindel ei ole ma enam kellegis ega millegis..




Elu on lill.. või ... tegelikult ei ole ikka ka.