Ma isegi ei tea miks, aga meenus täna Karoliina ..
Sellest on üle aasta möödas, kuid mina .. ausalt öeldes .. ma vist ikka ei ole leppinud sellega, et teda ei ole enam. Mõtteis tunnen ikkagi tema karvast katet enda käteall .. tunnen tema lõhna .. ja kuulen tema hääli.
Too päev, kui ma teadsin .. et ta läheb ja mitte kunagi enam tagasi ei tule .. ma ju ometigi teadsin seda ammu enne seda päeva, oli ju aega sellega harjuda. Kuid siiski .. vaadates aknast, kuidas ta ei taha minna autosse, piiludes ise aknasse, tema pilk oli nii tugev .. ja veel tugevam oli see valu minu sees. Ma ei tahtnud ega suutnud selle mõttega harjuda .. ta läheb ja jääb.
Esimestel päevadel oli harjumatu hommikul kööki minnes suvaliselt põrandapeal tatsuda, olin ju harjunud ikka kükitama enne.. ja jälgima, et ükski loik minu teekonda ei rikuks. Tundsin nii suurt puudust tema küünteklõbinast, mis tema tatsumise järel mööda põrandaid kostus.
Tema haukumisest.. ja kaisus olemisest. Ka see, kui linnast tulin õhtuti.. alati harjunud üles helistama, et nad koera alla laseksid .. enam seda teha polnud tarvis.
Ka nüüd.. kus sellest on rohkem, kui aasta möödas.. ma pole leppinud ega harjunud sellega, et teda enam ei ole .. nagu on ühed laulusõnad " jää hüvasti kollane koer " .. Ma jätsin temaga hüvasti, kuid kohtun tihti unenägudes ja oma südames.
Ma igatsen Teda !
