teisipäev, 30. märts 2010

UNENÄOD

Nii.. nüüd hakkab jälle see hull hooaeg pihta, kus painavad mind hirmsad unenäod.

*****
Metsas elas üks paarike.. neil oli mingi probleem ühe Ladaga, see oli vast varastatud. Naine keelas mehel selle näitamist teistele. Kuid juhtus tõsiasi, nad läksid tülli.. mees teipis maarliteibiga auto üleni sisse, viis põllupeale ja pani põlema. Eemal rohiv vananaine sai surma.. nii jooksis ka too memm sinna, kellest ma alguses rääkisin. Tema sai põletada. Niisiis.. järgnev oli lihtsalt kole vaatepilt.. naisel nägu ära põlenud, jooksis kirvega mehepoole .. kaklesid.. verd lendas. Ja piraki ilmusin mina.. hakkasin end metsas põõsaste ja lillede taha peitma.. täielik sõjamäng !

****

Käisin sõpradel külas. Teel koju helistati, et mu sõber on seal kinnimajas. Läksin kohale, maksin 130 krooni, et teda külastada. räägiti veel, et ma turvanaiste külealla poeks, et teel sinna on mehed nii ärevil.. nagu ahvid seal puuris. Nii oligi, täiesti kohutav. Jõudsin siis kenasti kohale .. ja avastasin, et too polegi minu sõber. Sain petta, nii kimasingi minema, hakkasin teed koju otsima, aga olin eksinud. Lõpuks sain viimaste rahade eest bussile.. ja sõitsin koju.




****

Läksime kellegi sünnipäevale.. suur imestus valdas mind, kui sõbranna tuli kaksikutega. Minu mittesuitsetaval sugulasel oli tohutu sigaret hambus. Üks tuttav oli rahafirmas, pidi raha vedama.. ja rottis sealt 200, et sõbrants ära osta .
Vahepeal toimus ilge trall, pidu ja värgid... aga lõpuks magasime kõik hunnikus vanaema korteris Jõhvis.

reede, 26. märts 2010

Emps, need on nüüd siis need püksid. Mis sa arvad neist? Pidin siia üles panema, kuna msnis ei kohtu me tihti .. Eks anna märku siis !

Viimane aeg siia ka endast märk maha jätta. Eriti nagu midagi toimunud ei olegi, aaaa mu klaviatuur andis otsad :( Nüüd kasutan võõrast klaviatuuri.. jumala eest, et arvutis käimata ei jääks :D

Kõik on kena,tore ja hea .. päike küll taevaall ei laiuta, aga minu südames on ta küll paraja ruumi enda alla matnud :)

kolmapäev, 10. märts 2010

Ema käis külas, naistepäev ja hiire minek.

Laupäev .. jõudsime liiga vara emmele vastu, pidime pool tundi otsima Lisandrale tegevust, hullasime lumevallides ja pildistasime.
Lisandra oli nii vaimustatud jällegi sellest, et SOOME VANA tuleb külla ja toob talle printsessi muna .. nii kui ema suutis tagumendi autosse veeretada, kibeles Lisandra muna järele.
Õhtul läksime emme sõbranna juurde, Lisandra mängis seal kurja kiisuga ja kukkus kassi veekaussi .. pidas muidugi hästi vastu, kell oli ju siiski väga hiline juba.
Tegime laupäeva öösel ka rekordi, minu pisikesse korterisse mahutasime viis inimest magama, öeldakse ikka ju,et häid lambaid mahub palju ühte lauta.
Pühapäeva hommikul kukkusime vana voodit lammutama, emme käis vaipa kloppimas ja siis juhtus miskit tema peas ... ta hakkas koristama, meeletult.. küüris kõikkohad ära, väga tore iseenesest .. aga siiski, segane ta meil on peast veidi.
Õhtul käisid veel külalised ja peale nende ära minekut, hakkas emme mu vannitoa põrandat juba üles kiskuma, õnneks tuli aeg minna laevapeale .. niiet põrand on veel mul olemas.
Lisandra jäi teepeal magama, ning viisime ta kenasti koju.

Naistepäev .. emme oli esimene :) !! Ka venna helistas ja soovis mulle häid naisi, kuid ma ei tea miks ... . ühtegi lilleõit ma mudiugi ei saanud, aga sain armsa koogikese :)! ( MUIDUGI, SÖÖDKE MIND ... ROHKEM JA ROHKEM :D )



Ja eile .. käisime Marisega linnapeal, shoppasime kerged viis tundi .. käed kukkusid juba otsast ja higimull oli otsaees.. aga vapralt pidasime Remoga vastu :)!

Õhtul koju jõudes.. hiir.. tõmbles, tal oli valus.. seda oli näha.. ta oli ju suremas.. ja nii ma uinusin, teadsin, et mu korteris on üks hiireke, kes teeb viimaseid hingetõmbeid. Hommikul pakkisin ta tema kandekarpi, nüüd uurin.. kuidas ja kuhu ma ta matta saan.. ei tahaks eriti ju teda prügikasti ka visata ja lumesisse vaevalt hakkan teda matma.



Sellised lood siis ... ohjah.

kolmapäev, 3. märts 2010

Teistkorda täiskasvanuks.

Ükspäev vestlesin vennaga. Rääkisime siis reedesest Haddaway kontserdist, mis toimub amigos. Niii väga tahaksin sinna minna, meeletult.. kuid kurb tõsiasi see, et sinna saab alates kahekümneesimesest eluaastast sisse. Mainisin ka vennale seda, tema sellepeale " ja mis sa minust tahad, i'm sorry aga ma ei saa ka kõike teha :D " Noo seda muidugi, aga alguses mõtlesin, et temaga koos lähen ja keegi äkki dokki ei küsi. Aga arvatavasti ma ei lähegi sinna üritama ja niisama keksima. Millejaoks on mul vaja kaks korda täiskasvanuks saada, et sinna üritusele minna !! Täiesti müsteerium minujaoks !
Pealegi oli venna hämmingus .. tema sõnad " Just päeval mõtlesin sünnipäevade peale ja taipasin, et sa saad 19... minu pisiõde, lännu " Ja eile tööl.. Pätrik " Vana sa olidki ?" Mina vastasin oma vanuse, tema sellepeale " issand.. sa saad ju varsti 19.. haha.. vanamutt " Ja kui eile keegi pakkus veel mulle vanuseks 19, mina rõõmsalt siis " kust sa ära arvasid jne " Taipasin pärast alles, et oh kurja, ma alles 18 ju.

Kõik mainivad mulle seda 19.. ja 19.. ja jään juba ise ka uskuma, et olen 19, kuigi.. naudin ise veel viimaseid kuid 18 olemist..
Harjutame siis juba nii, et ma ei peaks jälle mais mõtlema, et kumb ma siis olen.

Aga siiski .. varsti saan teistkorda täiskasvanuks.

teisipäev, 2. märts 2010

Karoliina.

Ma isegi ei tea miks, aga meenus täna Karoliina ..
Sellest on üle aasta möödas, kuid mina .. ausalt öeldes .. ma vist ikka ei ole leppinud sellega, et teda ei ole enam. Mõtteis tunnen ikkagi tema karvast katet enda käteall .. tunnen tema lõhna .. ja kuulen tema hääli.
Too päev, kui ma teadsin .. et ta läheb ja mitte kunagi enam tagasi ei tule .. ma ju ometigi teadsin seda ammu enne seda päeva, oli ju aega sellega harjuda. Kuid siiski .. vaadates aknast, kuidas ta ei taha minna autosse, piiludes ise aknasse, tema pilk oli nii tugev .. ja veel tugevam oli see valu minu sees. Ma ei tahtnud ega suutnud selle mõttega harjuda .. ta läheb ja jääb.
Esimestel päevadel oli harjumatu hommikul kööki minnes suvaliselt põrandapeal tatsuda, olin ju harjunud ikka kükitama enne.. ja jälgima, et ükski loik minu teekonda ei rikuks. Tundsin nii suurt puudust tema küünteklõbinast, mis tema tatsumise järel mööda põrandaid kostus.
Tema haukumisest.. ja kaisus olemisest. Ka see, kui linnast tulin õhtuti.. alati harjunud üles helistama, et nad koera alla laseksid .. enam seda teha polnud tarvis.

Ka nüüd.. kus sellest on rohkem, kui aasta möödas.. ma pole leppinud ega harjunud sellega, et teda enam ei ole .. nagu on ühed laulusõnad " jää hüvasti kollane koer " .. Ma jätsin temaga hüvasti, kuid kohtun tihti unenägudes ja oma südames.

Ma igatsen Teda !