Poleks iial uskunud ega tahtnudki tunda seda tunnet, mis nüüd mind mitu päeva juba vaevanud on.
Ma usaldasin Sinu kätesse täielikult kõik tähtsad asjad, lootes et sa ei tunne suurt vajadust nuhkida, kuid pidin pettuma, sa reetsid mind ja edasi ei oska ma talituda. Ma ei oska kuidagi edasi mõelda ega teha, olen lihtsalt nördinud .. aga tea, et iial ei oleks tahtnud ma tunda midagi sellist, mis vaevab mind nüüd nii ... kuidas sa küll mu usalduse tagasi võidad ?! Tahtsin kõigest sulle tuge pakkuda ja sind aidata, aga nagu alati, nii kui ma seda teha üritan ... saan kõrvetada.
