Venna tatsus hommikul siia, pidime poodidesse minema, kell oli juba kümme.. kui mainisin, et võiksime minema hakata, tema siis imestunult et " kas sa tahad poes esimene olla?"
No selge, tõmbas tugitooli end kerra ja jäi magama, nii ta siis põõnas.
Poole kaheteistkümne paiku avas ta oma silmad ja juba me kappasime, arutasime alguses, et kus ta eelmine kord teksad sai.. ei meenunud. Käisime new yorkeris, kus mainisin et on moodsad teksad, tema juba teadis poe ukse peal, et tema sealt midagi ei saa, sõitsime siis veel mitu poodi läbi, kui lõpuks cartinist leidis omale teksapüksid.
Mulle ausalt meeldib poodides jalutada ja vaadata, mitte niimoodi tormates. Ma polnud kuigi hea ostlemiskaaslane.
Ja kõik need laused " kuhu sa mind nüüd tõid ? lähme normaalsesse poodi? Nii kaugel???!? lähme nüüd " huuuh ...need ajasid mind hulluks.
