Taas leian end mõtteis, et .. ei oska olla. Ei taha olla üksi, ei teistega.. ei taha midagi ja samas soovin võimatut.
Tühjuse täitmiseks sean ritta aina uusi unistusi, kuhu edasi liikuda. Mõtlen võimalikest variantidest, et kui elu täiesti põhja läheb - mis saab edasi.
Ja kui enam muid uusi mõtteid ei ole, siis mõtlen minevikust. Hindan tehtud asju ja tegemata jätmata asju, selge on ju see, et seda muuta ei saa.. aga millele mul veel mõelda on siis?

Media playerist üürgavad need lood, kui olin 16 ja need eriti hingelähedaseks muutusid. Nostalgia.. inimesed.. nostalgia.


" MOBIILTELEFON.. BLABLABLABLABLA " juba seda esimest sõna kuulates, tean.. mida see tädike nüüd pajatab. ELU EI OLE !