Vahel lihtsalt on inimestest kõrini. Tegelikult, kõigest kõrini. Pean samas tõdema, et ema ära minek ei teinud mulle üldse rõõmu.
Kodus polnud enam midagi koristada ka, ema tegi puhta töö.
Nii siis avastasin ennast mingihetk arvuti eest, kell oli piisavalt palju, skypes olin juba neli tundi juttu rääkinud ( mikrofoniga ja puha ) ja samas oli kõigest nii kuradima siiber. Asi ei ole üldse teistes, vaid vahel lihtsalt on sellised hetked, kus tahaks üksi olla ja samas ei taha ka.

Hommikul silmad avades.. vaatasin kella 11 !!!! Lihtsalt.. mul on täna võimalus magada ja ma ei oska, täiesti haige. Tegin kohvi valmis.. vaatasin mingit koristussaadet, millega mul nagunii mitte midagi peale pole hakata.. kuid vahel saab sealt häid nippe. Meenus,et vannitoas on kolm pesemata käterätikut ja oligi kohe tegevus olemas. Istusin ja vaatasin veel.. meenus üks kapike, mille kallale ema pole läinud. Leidsin sealt aegunud rohte, kreeme... kõike ja loopisin minema.
Nüüd mul ei ole küll enam mitte midagi teha, kui siis ainult see kohvitass ära pesta ja kogu moos, kuid hoian seda veel igavamateks hetkedeks.


Elu ei ole noh !!!