Polegi ammu ühendust võtnud nö iseendaga. Aeg on täiesti käest kadunud, ning elu on läinud edasi. Alles ükspäev olin valmis hõiskama, et kõik on nii hästi ja nii hea, kuid nüüd söön ma oma mõtteid.
Lootsin, et see on kergem, et ma ei passi öösiti üleval, kuid ei saa muudmoodi, mõtted kimbutavad, kuidagi imelik on olla.. liigagi.
Üritan end lõbustada mitmete asjadega, et see tohutu valu mu seest kaoks.
Aga saan hakkama, ma tean seda - ma suudan !
