Hommikul üles ärgates pidin hakkama jälle öist unenäoseika seedima.
Nimelt nägin, et magasin sisse, tormasin uksest välja .. ise teadmata kuhu lähen. Koolis juba pinki istudes tuli pähe, et "oih täna pean tööl olema" Ja pool tundi oli aega. Lasnamäelt hakkasin Nõmmele seiklema, kuidagi eksisin ära Kostiverre ja seal olles oli jäänud ainutl kaheksa minutit tööle..
Vahepeal helistas Mässu ja palus pulki, ise veel naerdes, et kas ma aru ei saa .. hmm.
Aeg möödus aknapeal olles..ja oodates transporti, Mäksu oli üleni mustas ja värvis õues tooli ... samas oli õues parkett maas?!?!?!?!?!?!?!?!
Aeg aina tiksus .. helistas Piret, et " TULE JUBA RUTTU" Ma olin nii närvis, et ärkasin 20 minutit enne äratuskella, ise jubedalt paanikas.
Kõik läks hästi, jõudsin täpselt tööle.
Üks öö nägin und sellest, et olin lapse saanud, lapse nimi algas G tähega, kuid hetkel see ei meenu .. laps oli väga kena ja ilus jne, kuid ... ma mäletan selgelt. Seisin .. laps oli süles, sõbrannad olid kõik ümberringi, teda imetlemas. Keegi helistas ja kutsus peole.. ja mäletan isegi oma nägu, kui laususin need sõnad " ÄRGE KUNAGI SAAGE LAPSI, MA EI SAA ISEGI VÄLJA NÜÜD MINNA " Niisiis... minu lapsesoov lükkus veel paar aastat veelrohkem kaugustesse. Sorri emme.
Aaaa.. ja kuidas ma saan unustada und sellest, kuidas ma ise värvisin 10ne pakiga oma juuksed pruuniks .. ja hommikul lausa ehmusin peeglisse vaadates " ma ei olegi brünett"
Selline tunne, et ma ei tahagi enam magama jääda !
