Teades, et mu ema on õppinud juuksuriks ja hoides rahaliselt kokku, usaldan ma ikka end tema hoolde. Tavaliselt sujub kõik kenasti, seekord siis .. käis krõks ja krõks .. avan silmad.. ja see möire mu suust. Ta oli teinud täieliku laostuse, see oli hirmselgelt jube ja kõige jubedam asi, mida mu tukaga elus tehtud on. Asusin seda korregeerima, no ei õnnestu .. nii tigedaks ajas. Ema tuli siis oma nina veel sinna torkima, et " nää.. ilus on , saab korda küll .. las ma .. " ma käskisin tal kaduda nelja tuule suunas, ma olin vihast lõhkemas.
Mu VÄGA kallis föön ja kõige parem hari maailmas lendasin vastu maad, föön puruks ja hari pooleks. Kokkuvõtvalt oleks olnud mul juuksuris veidi odavam käia .. oleksid närvid ehk alles jäänud ja mu föön ja kamm ....
Kui vend uksest sisenes, purskas mu silmadest vist ikka igasugu viha .. ja rääkides talle asjast, ütles ta rahuliku südamega " sa ei tea mitmel peol on mul tema lõikuste pärast käimata jäänud "
Aga endiselt .. anname emmele andeks ja laseme taaskord kõik sama läbi teha ..
