Hakkasin siin mõtlema, et nii naljakas on enda reaalset ( loe: nime, mis eksisteerib passis) nime teistele öelda. Ingrid - kõlab kõhedalt ja seda välja öeldes tunnen, et esitlen hoopis kedagi teist. Kedagi võõrast, esiteks kõlab see juba minujaoks nii võõralt ja teistmoodi.
Eks see kõik sellepärast ole, et mind ei ole eriti elusees nimepidi kutsutud, vahepeal ma isegi ei osanud arvata, et kui keegi hõikab " Ingrid.. " siis mõeldakse mind.
Koguaeg olen olnud: plika ( nii emale, kui vennale .. siis kui sündis Lisandra, on vahel raske aru saada, keda nad mõtlevad, kuid saab hakkama); tibu ( emale eelkõige siis ), õde ( loomulikult vennale) ; inksu ( 90% mu tuttavatest teab mind sellise nimega ja enamasti esitlengi end inksuna, siis mõeldakse, et kuidas mu ema mulle sellise nime passi sai panna)
Elu on ikka raske, kuid üritan ikka end tagasi hoida, et kui keegi mu nime küsib, siis ütlen ikka Ingrid, mitte inksu ... kuigi Ingrid on ikka nii kuradima võõras.