Ja mitu-mitu aastat pole ma niimoodi igatsenud jõule..
Kõik need ettevalmistused, piparkoogid,mandariinid .. küünlad.. keegi kallim !
See lausa paneb igatsema.. eelkõige see jõulumeeleolu.

Aeg võiks kiiremini lennata !

Ehk varsti peab võtma oma seitse asja ja siit jalga laskma ...

Sõitsin bussis number kuuskümmend kolm. Istusin vaikides ja märkasin, et kõrval istub üks pisike piiga ja tema issi..
Piiga siis vaatab mind ja vaatab .. ning üks hetk hõikab issile " Issi ..isssi...vaata vaata.. mõmmi on seal"

Hakkasin naerma, isa seletas talle, et tüdrukul mõmmipluuse, aga siiski .. tüdruk jäi enesele kindlaks, et tema nägi bussis karu.


Tegelikult oli mul seljas emme ostetud pusa, mis on koopia karule, ainult kõrvad ja käpad puudu.

ÜKS KAKS JA KOLM, ning sügis saabub varsti.
Täna juba märkasin ilusaid, värvilisi lehti, mis on puudelt langenud. Mis ma muud oskan öelda, kui .. see on fantastiliselt ilus!




Ja emme, ma igatsen Sind ! Varsti tulen !

Pisikesi killukesi argipäevadest.

" Okei, paneme nüüd selle puzzle kokku ja siis tädi läheb oma tuppa "
" Ära lähe oma tuppa.. ei tohi minna, seal on jääkarud"
" Mis nad teevad seal?"
" Magavad ju.."
" Kas nad norskavad nagu issi?"
" Ei, vaiksemini "
" No siis pole hullu, lähme ajame karud üles, hakkame tuba koristama, soome vana tuleb"
" Okeiiiiiiiii"
Tuppa jõudes ja avastades, et kedagi pole ...
" Tädi, Sina hakka nüüd koristama, mina istun diivanil ja vaatan natuke telekat"

******


Mängime lauamängu, mille Soome vana soomest tõi ..

" Tädi, sina mängi nüüd siin, ma lähen vaatan natuke raamatut teises toas "


****


Ulatades lapsele kaks kommi ...

" ANNNA VEEEEL!!!!!!! "



*****

" Emme..loe mulle"
" Las issi loeb sulle.. või tädi "
" Issi ei oska lugeda, tädi ka ei oska "

********

" Palun Lisandra, ära lõhu mu vihikuid jälle ära"
" Ma ei lõhugi.. ma vaatan veidi neid pilte siin, ja mis sa siia joonistanud oled "
" Ei, tädi kirjutab ju koolis "
" Jah, seda mis sa sodinud siia oled .. "

****

Mis värk on sellega, et viimasel ajal kasvavad kõigil tarkusehambad ? MASU ründab ja nüüd vaja kõigil järsult targaks saada .. ??!?!?!?!?!?!

.. Ja see väike värviline liblikas, kes lendas mu käele, ta tundub nii õrn, nii süüdimatu, kuid nähes teda lendamas kaugustesse, on tal suurepärane jõud ja tahe.
Ka mina tahaksin olla see liblikas, kes korra tuleb.. on ja läheb. Kelle tiibades oleks tahtejõudu ning suur soov midagi saavutada, kuhugile minna..

Ja nii ma ümisen " ..oo kallis, tule minuga, lendame koos st.tropez randa... "

Lootes, et see kõik nii jääbki ... sulen silmad ja lihtsalt mõtlen. Olen kui pilvepeal kõndiv mannatera, kes on õnnelik, et suutis elus miskit teha..
Oh neid noorushetki.

Olen lugenud kolmapäevast tänaseni kaks raamatut läbi, mida esimest korda lugesin, kui olin 14.
Unustanud olin ma selle sisu täielikult ja kuidagi mõnus lugemine oli.
Eilne oli suurepärane, täiesti selline...vaba ja mõnus. Mõnus puljong kruusist, naeratav nägu vastu vaatamas ja "tõsised" teemad käsil.
Täna hommikul äratati mind juba kell 9, niisiis tundub tänane päev terve igavik, masendav lihtsalt.

Otsin meeleheitlikult tööd, õpin vene keele sõnu ja lihtsalt olen ...

Mis ma ikka oskan öelda, koolis hakkab asi kodusemaks muutuma, kuigi need ajad ei klapi üldsegi minu bussiaegadega. Nii ma siis ootan päevas umbes 2 tundi tühja, sõit juba kestab 40 minutit.
See üldse ei ole meeldiv, tõesõna.
Homme on üks meeldiv ja vaba päev, neljapäeval taaskord raske ja reedel täiesti prii päev, see on hea.


Aga klass on nagu klass ikka, nagu mu kuues eelmiseski koolis.

Nii uus, nii võõras, nii kõhe ...

Teen siis enda emmele asja lihtsamaks, et meie telefoniarveid säästa, kirjutan just Talle enda pika päeva toimetamised taaskord uues koolis ...

Äratus oli kell kuus, no jah, minujaoks on see müsteerium, kui ma enda keha voodist välja vean ..
sättisin ja möllasin seal, nagu ikka ja kui kell oli lähenemas poole kaheksapeale hakkasin ma bussipeale minema, pole ammu nii vara ärganud..

Jõudes kooli ja vaadates kella, olin jõudnud pool tundi varem kooli. Päris jube, vanasti ikka hea, kui 10 minutit hiljem naasesin.
Kuna enda klassist ei teadnud ma mitte kedagi, siis eriti jube oli istuda nagu nohik, aga see selleks.
Esimene tund oli keemia - range õpetaja, ausalt öeldes tundus, et ta on kas anoreksik või buliimik või keegi neist, kuigi tegelikult ei puutu see üldse teemasse.
Istusin seal üksinda ... naljakas oli .. ei tahtnud üldse, et õpetaja näeks mind.. selline põhikooli tunne oli.
Vahepeal helises ka kellakene, et noored saaks oma kopse mürgitada..
... Taaskord keemia, seekord oli üks tütarlaps istunud minu kõrvale, kuid enne sain ühe tüdrukuga veel tuttavaks ja kes tahtis minuga matemaatikas ja ka ülejäänutes ainetes istuda.
Mõeldud - tehtud.
See matemaatika, matemaatika, matemaatika, mis ju kõigile mingl määral peavalu valmistab ..
Õpetaja tundus olevat kohe selline rangem ja nõudlik. Meesterahvas muidugi.
Alustuseks tegime tasemekontrolli, mis muidugi palju nalja pakkus, kuna no tõesti.. matemaatikat ei ole ma kaks aastat näinudki ja siis pauhh sellised ülesanded.
Eks järgmine nädal näeb, mis hinde ma nüüd saan ..
Teine matemaatika tund möödus neid asju tahvli peale tehes, ning juba oligi tund läbi.
Pool tundi vaba aega tuli nüüd, meie läksime ühe tüdrukuga poodi ja veetsime niisama mõnusalt aega, kell üldse ei tahtnud liikuda.
Uni tekkis juba vaikselt silma ja olin väsinud, algas vene keel, tõesti ..mina seda ei oska, ega ei mõista .. niisiis proovisin madalat profiili hoida, kuigi paar korda tegin ikka suu lahti, aga vaevaliselt. Tahtsin minna algajatesse, aga õpetaja kuidagi ei lase mind, peab veidi pinnima veel, ehk siis saab.
Ja nüüd ... algasidki viimased ajaloo tunnid, kus üks poiss sattus eriti hoogu enda välja näitamisega, juba hommikul oli ta hoos, aga ajaloo tunnis oli tunne, et olen taas põhikoolis.
Õpetajagi mainis, et tüdruku kõrval ei saa tema istuda, aga noh .. ütles mis ta ütles, poiss ei liikunud.
Nii jätkasimegi tunnilõpuni, kus silm juba kinni vajus..

Kool läbi, kohtusin korra Marjuushaga, rääkisime ja hakkasingi end kodupoole sättima, teepeal helistasin *********-le, käisime seljankat söömas ja veetsin mõnusalt aega enne bussile jooksmist.


Ja ongi päevake õhtusse veerenud ja mina olen väsinud...

Hakkasin siin mõtlema, et nii naljakas on enda reaalset ( loe: nime, mis eksisteerib passis) nime teistele öelda. Ingrid - kõlab kõhedalt ja seda välja öeldes tunnen, et esitlen hoopis kedagi teist. Kedagi võõrast, esiteks kõlab see juba minujaoks nii võõralt ja teistmoodi.
Eks see kõik sellepärast ole, et mind ei ole eriti elusees nimepidi kutsutud, vahepeal ma isegi ei osanud arvata, et kui keegi hõikab " Ingrid.. " siis mõeldakse mind.
Koguaeg olen olnud: plika ( nii emale, kui vennale .. siis kui sündis Lisandra, on vahel raske aru saada, keda nad mõtlevad, kuid saab hakkama); tibu ( emale eelkõige siis ), õde ( loomulikult vennale) ; inksu ( 90% mu tuttavatest teab mind sellise nimega ja enamasti esitlengi end inksuna, siis mõeldakse, et kuidas mu ema mulle sellise nime passi sai panna)
Elu on ikka raske, kuid üritan ikka end tagasi hoida, et kui keegi mu nime küsib, siis ütlen ikka Ingrid, mitte inksu ... kuigi Ingrid on ikka nii kuradima võõras.