Eile rongis sõites pälvis mu tähelepanu üks noor ema, kes hüpitas oma last seal igatemoodi, rongi uksed käsid lahti-kinni ja tema ei hoolinudki, kas laps saab külma või ei, ise istus kohe seal uste kõrval.
Mingi hetk läks üks vanaproua sinna istuma, hakkas seal midagi rääkima ja last näppima, totaalselt lihtsalt kiusas last .. " oh sa ilus poiss, tule siia... " lapsel oli nutt kurgus ja proua jätkas tegevust.. mingi hetk tiris lapse ema ta vanaproua käest ära ja jätkas lapse hüpitamist. Too võis olla 7 kuune kusagil.. no vaene laps tõesti.
Hommikul viisin Lisandra aeda, no kus täna oli tal jonn peal, kõik algas sellest, et kõik Hello Kitty trussikud olid pesus ja järele olid jäänud ainult printsessidega, otsisin ja otsisin.. leidsin lõpuks kaelkirjakuga ka, oli nõus need jalga panema. Siis ei sobinud ei pusa, ega sukapüksid,ega üldse miski.
Nii kaua jorises, kuni saime õue, kus avastas, et ilus ilm on.. aga ega tema juba jala meil ei käi, niisiis olin mina aeda jõudes surmani väsinud.



Mingi hetk oli, kus avastasin,et ma elan ainult valede keskel, kõik valetavad, kõik !
See on õudne lihtsalt, täiesti masendav.. selline tunne, et teistmoodi enam ei saagi..